Sony on oma RX100-seeriaga kompaktkaamerate turul triumfeerinud nüüdseks juba üle kahe aasta. Märk sellest, et 2012 kevade lõpus esitletud DSC-RX100 tabas omal ajal naelapea pihta. Eelmise aasta keskpaigast praeguseni on Sony kompaktide lippu hoidnud kõrgel RX100 II, mis oli pigem evolutsiooniline edasiarendus kui drastiline suunamuutus. Nüüd on aeg esitleda järjekorras kolmandat RX100 nime kandvat aparaati – ei vähemat kui “unelmate kompaktkaamerat“. Jah, just nii nimetab Lauri RX100 III kaamerat oma tutvustavas postituses. Paberil on see kaamera tõesti äärmiselt muljetavaldav. Karp on jõudnud laost pildistuslauale ning on aeg teada saada, kas lõugulangetavad tehnilised näitajad peegelduvad ka välimuses. Või lihtsalt nautida ühte ilusat kompaktkaamerat.
Esimese asjana jäi silma karbi väiksus. Tegu on esimese põlvkonna RX100 karbist pea poole väiksema “konteineriga”. Sony paneb alati lahkelt kaasa korraliku pataka igasugust lugemismaterjali, paks kasutusjuhendi raamat saavutab paksuse tänu paljudele keeltele. Paremal pildil paistabki juba pehme tolmukindel kott, milles on Sony parim kompaktkaamera.
Karbis on: kaamera randmepael, “kõrvad” kaelarihma (ei ole komplektis, saadaval koos kaitsevutlariga) kinnitamiseks kaamera külge, DSC-RX100 III kompaktkaamera ise, USB juhe – nii laadimiseks kui ka arvutiga ühendamiseks, NP-BX1 aku (kuni 320 võtet CIPA järgi), USB laadimisadapter ning voolukaabel. Üpris standardne Sony kompaktkaamera komplekt, mille suurimaks “kiiksuks” on aku laadimine USB adapteriga läbi kaamera, mitte eraldiseisva akulaadijaga. Ühest küljest mugav, et laadida saab suvalise microUSB kaabliga ükskõik, millisest USB pesast. Samas kui tahta paindlikku akudega majandamist, siis saab korraga laadida vaid ühte akut ja seegi ankurdab kaamera USB külge. Vähemalt pakub Sony ka eraldi ostetavat klassikalist akulaadijat. Paremal pildil on näha, millised 3 kaabliühendust tuleb ära teha, et aku laadima saaks.
RX100 III kaamera kätkeb endas minu silmis kolme väga olulist muudatust, mis teeb selle senisest veelgi atraktiivsemaks profifotograafidele ja fotoharrastajatele. Esiteks ei saa ei üle ega mööda elektroonilise pildiotsija lisandumisest. Siinkohal sügav kummardus Sony inseneridele, kes suutsid pealtnäha võimatut. Vähe sellest, et objektiiv, välk ja ekraan võtavad enda alla lõviosa kere mahust, siis nüüd on sinna “kilukarpi” suudetud ära mahutada ka 1,44 miljoni punktiga ja 0,59-kordse suurendusega pildiotsija – koos diopterkorrektsiooni ja silma läheduse tuvastusega. Hämmastav. Kahjuks on pildiotsija lisandumisega ära võetud multi-interface välgupesa.
Teiseks on senisest veelgi valgusjõulisem objektiiv: f/1.8-2.8 vs RX100 II f/1.8-4.9. Siinkohal on Sony pidanud tegema kompromissi ja objektiivi teleotsa “ära lõikama” kuni 70mm ekvivalendini. Samas on lainurk nüüd asendunud tervelt 4mm võrra laiemaga, kokkuvõttes moodustates 24-70mm (2,9x suumiga) f/1.8-2.8 stabilisaatoriga objektiivi.
Viimasena on lisandunud kauaoodatud ND filter, mis võimaldab kuni 3 stoppi aeglasemat säriaega lahtisema avaga. Heades valgusoludes tehtud lahtise avaga portreed ning siidise “udutatud” veevooluga maastikud on nüüd käega katsutavad.
Parempoolsel animeeritud pildil on näha RX100 III kerge sarnasus transformeritega. Kaamera vasakul küljel on NFC’ga ühildumise ala ning pildiotsija lahtilukustamise hoob. Mis järgmiseks? Sisseehitatud 3D projektor?
Paremal küljel on kaks kaabliühendust: “multi” tähistusega on microUSB ühendus, kuhu on võimalik pista ka näiteks Sony enda kaugjuhtimispäästik. Alumine on microHDMI ühendus, mis kolis statiivikeerme kõrvalt korpuse küljele juba eelmisel mudelil. Nagu ka eelmisel põlvkonnal, on RX100 III seadmel Wi-Fi ühilduvus, mida võimalik luua nii NFC abil kui ka “käsitsi”. Kaamera tagumine juhtpaneel on püsinud muutumatuna juba RX100 “pioneermudelist” alates. Ülemises osas on kerge kummeeritud pöidlatugi ning videovõtte nupp. Järgnevad paindlikult seadistatav Fn funktsiooninupp ning menüünupp, klassikaline viie nupu ja kerimisrattaga kooslus, äärmiste nuppude toimimine samuti seadistatav. Alumised kaks on taasesitamise ja kustutamise nupud, viimane taaskord seadistatav. Tagumine kerimisratas omab vastavalt võtterežiimile erinevaid funktsioone, kuid esmatähtis on sellel ava muutmise võimalus, kuna ratas liigub astmetena, mitte sujuvalt.
Objektiivi ümber olev juhtrõngas on jätkuvalt sujuva liikumisega ning on RX100 kaamerate juures üks suurimaid vastuolu kohti. Ühest küljest on sellega üsna võimatu teha täpseid ava või säriaja seadistusi, mis käivad astmete (stoppide või nende murdosade) kaupa, selleks sobib ideaalselt tagumine “klikkidega” liikuv ratas. Samas on ülimalt sujuvalt ja pehmelt liikuv eesmine rõngas ideaalne käsitsi teravustamisel ja suumimisel. Ma ei kujuta ette, kui ebamugav oleks fikseeritud astmete kaupa fookuskaugust muuta või näiteks filmimisel teravustades kuulata rõnga “klikkimist” ja tunda terve kere värisemist. Eks siingi on tehtud kompormisse ning antud juhul saan ma Sony otsusest täielikult aru.
Kaamera pealmisel paneelil on muutusi vähe: paremal pool on vana hea särirežiimide valikuratas – muutusteta. Vasakule liikudes on suumihoovaga ümbritsetud päästikunupp – jätkuvalt klassikaline ja töötav lahendus. Sisse-välja lülitamise nupp oma asukohta ega funktsiooni muutnud pole. Korpuse pealmise paneeli keskel on välgupesa asendunud sisseehitatud välgu endaga, mis hüppab välja vaid kasutaja käsu peale. Selleks tuleb lükata paremale välgu vabastamise hooba, mis asub eelmainitud nupust tagapool, veidi madalamal korpuse serval. Iseenesest välk välja ei karga.
Siin ongi näha töövalmis välklampi, mis oma pesast vedruga välja lükatud. Teleasendis valgustab see adekvaatselt kuni 5,7m kaugusele. Kahjuks on RX100 III kaameral see nüüd objektiivi pikiteljega kohakuti, mis tähendab suuremat tõenäosust saada pildile punaseid silmi. Paremal paistab kaamera alumine külg: kaardi- ja akupesa – püsib kolmandat põlve järjest muutumatuna, 1/4″ statiivikeere – samuti objektiivi keskteljest veidi nihkes, ilmselgelt juraka objektiiviploki tõttu ei ole füüsiliselt võimalik seda keskele seada. Paremal servas asub monokõlar.
RX100 III kasutab NP-BX1 akut, täpselt sama, mis ka eelmisel kahel mudelil. Tootja lubab seekord sellele veidi väiksemat kestvust: 320 kaadrit RX100 II 350 kaadri asemel. Kohe aku kõrval on mälukaardipesa, mis võtab lahkelt vastu SD- ning MS-tüüpi mälukaarte, ka kõige uuemaid SDXC kaarte.
Sony RX100 III 3″ LCD ekraan on nüüdsest võimeline kalduma 180-kraadi üles ning 45 kraadi alla. See on üks suurimaid featuure, millest enda esimese põlve RX100 aparaadi juures puudust tunnen. Võib-olla lihtsalt seetõttu, et selfie‘de kadreerimine veel nii hästi käpas pole. Ekraani konstruktsioon on muljetavaldavalt soliidne ja tugev – ei mingit loksumist ega paindumist. Ekraanile puutetundlikkust lisatud ei ole – üks Sony aparaatide eripäradest.
RX100 aparaatide seeria on oma puhaste disainijoontega võrdlemisi eksklusiivse maiguga – ei midagi üleliigset, igal detailil on oma kindel eesmärk. Kaamera koostematerjal on püsinud muutumatuna – mati pulbervärviga kaetud kvaliteetne metallkorpus, mis tundub käes vaat et Leica‘lik. Sile pind on siiski saanud piisavalt kriitikat ka oma libeduse tõttu, eriti esipaneeli osas. Sony võttis kuulda ja nüüd pakub eraldi ka peale kleebitavat käepidet. Sarnaseid on kolmandad tootjad teinud juba RX100 kaamera väljakuulutamisest alates. Kaamera ülemise paneeli madalamal astmel on muuhulgas kiri “AVCHD”, mis tähistab filmivõtete pakkimiseks kasutatavat koodekit. RX100 III juures on aga tähelepanuväärne see, et lisandunud on üsna vanale ja keskmise andmesagedusega AVCHD koodekile lisaks ka XAVC S koodek – Sony uusim ja pea kaks korda suurema bitreidiga – kuni 50 Mbps. Täpselt sama, mis kasutusel ka Sony HDR-AS100VR action-kaameras. Filmientusiastid kiidavad heaks.
Parempoolsel fotol on kaamera peakangelane – elektrooniline pildiotsija, mis tavaasendis peitub täielikult korpuse sisse ja jääb peaaegu märkamatuks. Pildiotsija okulaar on väljatõmmatav, et oleks vaataja silmale lähemal. Samuti saab pealmisest hoovast reguleerida ka diopterkorrektsiooni. Okulaari serva on sisse ehitatud silma (või ükstapuha, mis läbipaistmatu objekti) läheduse andur, mille aktiveerimisel lülitatakse peamine ekraan välja ning aktiveerub pildiotsija. Viimase kokkuklappimisel ja kaamera sisse tagasi lükkamisel lülitub aparaat kohe välja – täiesti ootamatu käitumine, niiviisi võib mõni hea kaader pildistaja käest pääseda. Vajab harjumist.
LCD ekraani paneel on suurepärase teravuse (1,22 milj. pikslit) ja eredusega. Eredust annab sellele juurde WhiteMagic tehnoloogia – igale tavapärasele RGB pikslile on lisatud valge eriti ere pildipunkt, mis kulutab küll kõvasti rohkem akut, kuid ereda päikesevalguse käes on ekraanilt võimalik vähemalt kuidagigi kadreerida ja tehtud fotosid vaadata. Kaamera menüü ülesehitus on muutunud veidi rohkem alpha-seeria peegelkaamerate sarnaseks – on ju RX100 III samuti võimalustest pungil profitaseme kompaktkaamera. Erinevaid seadistusvõimalusi on päris korralikult, aparaadi täelikule oma käe järgi seadistamisele võib kuluda esialgu päris mitukümmend minutit.
Sony DSC-RX100 kaamerate seeria järjekorras kolmas aparaat näitab järjekordselt, kes on kompaktkaamerate kunn. Seda esialgu vähemalt paberil. Konkurentide parimad püüdlused on piirdunud korraliku pildikvaliteedi, kuid vägagi taskusse mittemahtuva G1 X Mark II aparaadiga. Nikonil on vastu panna vaid fikseeritud objektiiviga Coolpix A, Ricoh püüab fotoentusiaste sarnase GR kaameraga. Kuid tõeliselt kompaktsete, 1″-tüüpi sensorite ja valgusjõuliste objektiividega aparaatide võitlusareenil teeb kuiva trenni vaid Sony RX100 III.
See kompaktkaamera sobitub korraga päris mitmesse nišši: seda eelistavad profifotograafid oma peamise tööhobuse kõrvale varukaamerana, reisivad fotograafid hindavad RX100 seeria kompaktsust ja tagasihoidlikku stiili ning eriti populaarne on see fotohuviliste seas, kes on väsinud igapäevasest peegelkaamera kaasavedamisest ning soovivad nautida korralikku pildikvaliteeti ja kasutusmugavust ilma lihasvaludeta.
Ka mulle on RX100 kaamerad sümpatiseerinud juba 2012. a kevadel väljakuulutamisest alates. Mis sest, et nende toimimine ja käsitlemine pole alati odavamate kaameratega samal tasemel. Kuid Sony seljatab siinkohal korraga päris mitu puudujääki: optiline pildiotsija, ND filter ning veelgi valgusjõulisem objektiiv teevad sellest unelmate kompaktkaamera. Tavaliselt on unelmate asjad ja aparaadid ja teenused väga kõrge hinnaga. RX100 III pole siinkohal erand, isegi paljud peegelkaamerate hinnasildid kahvatuvad Sony RX100 III oma kõrval. Mis seal ikka, asun kiirelt raha koguma, sest huvilisi on rohkem, kui te arvatagi oskate.
